Me ei saa alla tulla.

Jutlus tõmbab võimsa paralleeli Nehemia ustavast Jeruusalemma müüride ülesehitamisest lakkamatu vastupanu keskel ja uskliku käimasolevast vaimulikust sõjast usu ja kuulekuse hoidmisel vaenulikus maailmas. Sõnumi keskmes on üleskutse jääda vankumatuks usu 'müürile', keeldudes laskmast end kõrvale juhtida pettusest, hirmust või kompromissist, kuna vaenlane püüab õõnestada Jumala tööd pilke, valesüüdistuste ja isegi sisemise reetmise kaudu. Nehemia, Efeslaste ja Heebrealaste kirjade pühakirjale tuginedes rõhutab õpetus, et usklikud ei ole võõrad ega rändurid, vaid elavad kivid, mis on ehitatud Kristusele – nurgakivile – pühaks templiks, kus Jumal elab igavesti. Päästet ei teeni rituaalide ega moraalsete pingutustega, vaid see on kindlustatud Kristuse igavese, ülestõusnud eluga, kes maksis täieliku hinna patu eest ja elab nüüd usklikes, täiustades neid igaveseks. Jutlustaja kutsub üles radikaalsele alistumisele Kristusele, enesele suremisele ja pühendumisele elada nendena, kelle identiteet ja saatus on ankurdatud Jumala igavese eesmärgi vankumatusse alusesse.